haiku

milleks lisada
abirattad laevele
mis pole lendav

*

mu kobavad käed, su pluusinööbi kallal

pluus siidine ja nööp kui kõva kivi

sest vaatest ilus tunne hinge valdab

kui kaunidusel saan nii olla ligi

suudlus hurmav nii pehmetel su huultel

ja mõte sellest kõndima jääb pähe

ei lase hirmutada hoogsail tormituultel

ja aega, seda polegi nii vähe

haiku

kahtlus mu hinges
surmamõistetud mind
kõik armastavad