Mis on hea?
Kõik võib olla hea
Kui seda hoiab armastus
Kõik võib mitte olla hea
Kui armastus seda ei puutu
Vaid üks on kindlasti hea
Alati
Armastus

haiku

milleks lisada
abirattad laevele
mis pole lendav

*

mu kobavad käed, su pluusinööbi kallal

pluus siidine ja nööp kui kõva kivi

sest vaatest ilus tunne hinge valdab

kui kaunidusel saan nii olla ligi

suudlus hurmav nii pehmetel su huultel

ja mõte sellest kõndima jääb pähe

ei lase hirmutada hoogsail tormituultel

ja aega, seda polegi nii vähe

haiku

kahtlus mu hinges
surmamõistetud mind
kõik armastavad

kakskümmend

Linnud laulavad, kuid kuidas nad laulma peavad?

Puud kasvavad, kuid kuidas nad kasvavad?

Lehed langevad, kuid kuidas nad langema peavad?

Pilved helendavad, kuid mismoodi?
Ilusasti, jõudsalt, õrnalt, eredalt
Kui on armastus

üheksateist

mis oled sa, kui palju, määrab selle
su süda, ons tal aega üle palju?
kas jookseb ringi ta kui vasikas kellel
on karjamaa peal voli teha nalju

siis ei tunne kedagi sa päriselt
miks sulle süda mida miski eal ei riiva
kui näed sa inimesi nende tegelikkuses
sa hooletu ei ole enam iial

kaheksateist

mu väsinud jalad komberdavad
kivilt kivile astmelt astmele
kuid kive on palju
ja astmeid, nagu moemajas
kostüüme ja minul on kiire
nüüd astun igale teisele
igale kolmandale
igale neljandale
igale kümnendale
sajandale
ühele miljonist astun
ja usun
et on see, on teised
ja et olen mina
ometi jalgel

seitseteist

kallis on minu jaoks kallis
ilus on minu jaoks ilus

sina oled minu jaoks sina

sul on omad tõed ja mõtted

mina olen sinu jaoks sina

me oleme erinevad inimesed

aga kallis on sinu jaoks kallis

armas on sinu jaoks armas

ilus on sinu jaoks ilus

hea on sinu jaoks hea

see seob meid kokku
igavesti, igavesti, igavesti...

kuusteist

Ma silmad ajaleheveerult tõstan kuule
Ja temas usun oma venda näen
On vabadus ja jõud meis ning ei muule
Pea mõtlema ma selle rahu väes

viisteist

sada tuhat

võimalust eksida

üks taju

sada tuhat

erinevat raskust

üks liikumine

sada tuhat

piiska vett

üks meri

sada tuhat

mõtet minu peas

sina

neliteist

mõtted arvukana tundeid ajamas on taga

hing siiralt valimas on viitasid ja jälgi

ja kisub igatsus mis pikemalt ei maga

ilme valgeimaks kuni ei selgi

kaardid märgid teed ja rajad eristused

mitmed eri toonid vallutamas kalli nägu

otsitava asukoht ei pea jääma saladuseks

armastus ei lipsa ära, armastus on tegu

üksteist

Üks iha on mässavas meres
Ja ulguvas tuules üks hääl
See iha on sinu veres
Need tuuledki puhuvad sääl

See hääl on su südame kutse
Mis elu poole vaid hüüab
Sa tunned kuis iga ta tukse
Sul rahu ja vabadust püüab

kümme

See leek mis püsib sajandeid
Ei valgustamast väsi
Kas siis kui me ei leia teid
Kus rajud meid ei räsi

Kui öise tormi võimu käes
Me lendleme kui suled
Ta ikka põleb täies väes
On sõnum üks vaid – tule!

üheksa

Ei päike silmades sul looju ega tõuse
vaid rahulikult hoiab kohta kaare peal
kust kargest mõttelõngast võrsuda võib lause
mis aimu liigutab ja kauneid värve teab

Su juuste tumedus ehk tasakaaluks asub
kui kogu kevadine sul ei enam valgust
või kanda ent su mõistus justkui kisub
sind ikka edasi kui otsiks taeva algust

kaheksa

Ärkan restoranis üksi
mu hinge rõhumas on justkui tellis
üks küsimus kui vaatan ümber ringi
kes ometi küll selle kõik siin tellis?

kuus

100 000 videot ja 100 000 filmi
100 000 tähemärki 100 000 sõna ka
sul on ikka õigus, ma usun sinu silmi
ükstapuha mida siis ei sõnastaks ka sa

100 000 joonistust ja 100 000 pilti
igat väiksematki kriipsu nõnda mõista saan
mõistan igat luuletust ja usun igat silpi
kõigel sellel mõte on kui sina naeratad

viis

Kont koera ennem matku
ja hunti murdku hunt
kui mina seda kartku
et sina oled kurt

kui päike kukub alla
ja plahvatavad puud
ka on su meeled valla
ja tugevad su luud