üheksateist

mis oled sa, kui palju, määrab selle
su süda, ons tal aega üle palju?
kas jookseb ringi ta kui vasikas kellel
on karjamaa peal voli teha nalju

siis ei tunne kedagi sa päriselt
miks sulle süda mida miski eal ei riiva
kui näed sa inimesi nende tegelikkuses
sa hooletu ei ole enam iial

kaheksateist

mu väsinud jalad komberdavad
kivilt kivile astmelt astmele
kuid kive on palju
ja astmeid, nagu moemajas
kostüüme ja minul on kiire
nüüd astun igale teisele
igale kolmandale
igale neljandale
igale kümnendale
sajandale
ühele miljonist astun
ja usun
et on see, on teised
ja et olen mina
ometi jalgel